"Ma olen kindel, et saate hästi hakkama kõigega, mida proovite." Lahkumissõnad John Smithilt, vanemadvokaadibüroo ametnikult ja minu ülemuselt. See oli 1974. aasta jaanuar, üks aasta (anna või võta), kuni päev pärast seda, kui olin astunud esimese katselise sammu üle 4 Temple Courti läve; minu esimene katse täistööajaga töötamise maailma.

Olenemata sellest, kas JS oli sel jäisel talvepäeval lihtsalt lahke (meil olid siis tegelikult aastaajad), olen ma alati püüdnud vastutada, tundsin, et see oli minuga seotud. Minu teine meeldejääv mälestus sellest kuulsast haritud tippasutusest oli maailmast, kus raamatud olid sama suured kui mehed ja naised, kes neid kasutasid.

Möödunud on neli aastakümmet ja enamgi, mitu karjääri on tulnud ja läinud, pean tunnistama, et mitte ühtegi, mis on seotud maailma või loomingulise kirjutamisega, ja siin ma olen, üritan luua veebisaiti, mis on keskendunud ainult kirjutamise ärile – minu omale! Siit ka ülestunnistus, et on: 'täis petlikku ärevust'.

Oma kuuekümne kaheksandal eluaastal siin istudes tunnen end lohutavalt, uskudes, et kogu oma tööelu jooksul sain ma hakkama väljakutsega „saada hästi hakkama igas uues ettevõtmises, saavutamata seejuures kunagi ühegi tipptaseme tippu”. Kunagi optimist, tahaksin arvata, et mu parimad tööpäevad on veel ees...aga see on teie enda otsustada.

__________________________________________________________________________________

Mulle on alati meeldinud lugude väljamõtlemine ja luuletuste kirjutamine, kuid senini hoidsin esimest oma peas lukus ja teist ainult kaartidele või kirjadele kritseldatuna armastuse ja kiindumuse märgina. Aga siis tuli koroonaviirus ja koos lugematute teistega võtsin sammu. Kuid ilma igasuguse loomingulise kirjutamise kogemuseta ja ilma kirjutamise taustaga pere või sõpradeta, kelle poole nõu küsida, tegin alustamiseks seda, mida pidasin parimaks. Külastasin oma kohalikku raamatukogu ja võtsin kaasa Stephen Kingi raamatu romaani kirjutamise kohta.

Inspiratsiooni oma esimese romaani kirjutamiseks andis veel üks pilt, mis on minu 10-aastasest lapsest saati haaranud sügavaid mõtteid. See ööbis seal päeval, mil ma seisin hirmuga välisukse taga ja kuulasin, kuidas politseinik teatas mu isale, et mu ema on surnud. Ükskõik, mida ma ka ei kirjutaks (ja jagaks), tahaksin uskuda, et miski muu ei paku mulle suuremat isiklikku rahulolu kui see, et mu ema kuju mu esimese avaldatud raamatu lehekülgedel ellu äratatakse. Ja kui otsustate seda lugeda, loodan siiralt, et kui jõuate lõpuni, täidab ta teie pea armastavate mõtetega, nagu ta jätkab minu oma.